Marianne Faithfull, keda peetakse kuuekümnendate aastate briti rokikooniks, suri 30. jaanuaril 2025. aastal 78-aastaselt."Teatame sügava kurbusega laulja, laulukirjutaja ja näitleja Marianne Faithfulli surmast. Ta suri täna rahulikult Londonis oma pere seltsis. Teda jääb väga igatsema," seisab Le Parisieni poolt edastatud avalduses.
Alates tervisekriisist on 29. detsembril 1946 Londonis sündinud laulja ja laulukirjutaja hoidnud meedias palju madalamat profiili. Briti artist haigestus 2020. aasta aprillis Covid-19 raske vormi. Ta oli kolm nädalat haiglas. Mitu kuud hiljem tunnistas Marianne Faithfull, et kannatab Covid-19-ga otseselt seotud järelmõjude all ja kartis, et ei suuda enam kunagi laulda. Kuid Marianne Faithfull andis lõpuks 2021. aastal välja oma viimase albumi"She Walks in Beauty". Sellel jagas kunstnik oma armastust inglise romantilise luule vastu, heliloominguga Warren Ellis ning Nick Cave'i, Brian Eno ja Vincent Ségali panusega.
Marianne Faithfull oli varem avaldanud veel paarkümmend albumit, sealhulgas oma samanimelise debüüdi 1965. aastal. See oli märgiline album, mis sisaldas Mick Jaggeri ja Keith Richardi (The Rolling Stones) kirjutatud hitte "As Tears Go By " ja "This Little Bird".
Pärast 1966-1970 kestnud ja palju tähelepanu pälvinud armulugu Mick Jaggeriga läbis Briti kunstnik raske perioodi, elades Londoni Soho linnaosa tänavatel ja tarvitades raskeid narkootikume. Just sel perioodil muutus Marianne Faithfulli hääl, mis muutus sügavamaks ja pragunumaks raske larüngiidi tagajärjel. See oli hääl, mis oli koheselt äratuntav ja millest sai lõpuks kunstniku hääle tunnusjoon.
Alles 1979. aastal ja"Broken Englishi" ilmumisega naasis Marianne Faithfull muusikamaailma esiplaanile. See album, mis oli kaubanduslik ja kriitiline edu, sisaldas hitte"The Ballad of Lucy Jordan" ja John Lennoni"Working Class Hero".
Vähem kui 10 aastat hiljem andis lauljatar välja oma 10. stuudioalbumi"Strange Weather". Album, mis tema sõnul ajendas teda pärast 17 aastat kestnud sõltuvust heroiini tarvitamisest loobuma.
2000ndatel tegi Marianne Faithfull taas kord endale nime ülevate oopuste ja maamärkidega, mis sisaldasid mitmeid koostöid (Nick Cave, PJ Harvey, Rufus Wainwright, Keith Richards, Sean Lennon, Jarvis Cocker, Cat Power, Antony, Damon Albarn, Mark Lanegan, Laurent Voulzy, Anna Calvi, Brian Eno, Adrian Utley Portisheadist...). Ja ärgem unustagem tema teisi koostöid: 1997. aastalMetallica , 2003. aastal Étienne Daho ja 2011. aastal Lulu Gainsbourgiga. Oma unikaalse hääle ja mässumeelse vaimuga on Marianne Faithfull aastate jooksul saanud paljude rokkarite muusaks.
Laulja-laulukirjutaja oli ka näitleja. Ta mängis filmides"Qu'arrivera-t-il après?" (1967),"La Motocyclette" (1968) ja"Hamlet" (1969).
Tema kuulsuse tõestuseks oli Marianne Faithfulli kandmine VH1i "100 suurima rock'i naise " nimekirja ning tema nimetamine Prantsuse valitsuse poolt kunstide ja kirjanduse ordeni komandandiks. Tema surmast teatamisega on kuuekümnendate aastate rokki ajaloos terve lehekülg ümber pööratud.