Väikevennad ei ole alati järeltulijad, ei, ei. Vaadake 7. arrondissementi gurmeerestorani Gemellus. Selle aasta alguses võttis see vastu uue õe naaberarranžissementi restorani Attabler, ja seal ootab teid tark ja hoolitsetud laud, mis on tõeline austusavaldus prantsuse köögile, täpsemaltPariisi köögile.
See on ka perekondlik asi, sest mõlemad restoranid on duo Clément ja Maxime Le Meur, kaksikvennad nii linnas kui ka köögis. Attableris järgite nime poolt etteantud juhiseid ja võtate koha sisse, et avastada menüü, mis austab Pariisi bistrookööki kogu selle hiilguses ja autentsuses.
Tüüpilisi Pariisi bistroo roogasid on palju, mõnikord ümbertöödeldud erakordsete toodetega, nagu homaar või trühvlid, ning neid saadab veinikataloog, mille on hoolikalt koostanud Le Meurs'i sommeljee ja sõber Sébastien Perrier.
70ndate aastate savinõud, punase ja valge ginhamiga salvrätikud ja vasest kastrullid viivad meid tagasi mineviku Pariisi, nagu ka selle rõõmsameelse omaniku rõõmsameelsus, kogu heatujuline lihtsus. Sama lihtsus ilmneb ka roogades, mis keskenduvad heale mõistusele ja heale maitsele.
Sibulasupp (10 eurot) on sobivalt gratineeritud, kaetud krõbeda juustutükiga, majoneesimunapoolikud (9 eurot) on viies tükis rukolavoodil ning väikesteks tükkideks lõigatud porrulauk (9 eurot) on kaunistatud sinepivinaigrette'i ja fetajuustu teradega.
Cocorico, alati, roogadega, hävimatu nuga ja püreevorst (16€), kuhu kaevata kraater šalotikastmega, pot-au-feu (luuüdiga, kui soovite!) soojendab nii keha kui ka südant, vasikaliha blanquette (22€), selle päeva edu ohver, oleks teinud meid hästi välja. Väike lisa? Lauale toodud baguette tervelt, mida võiga määrida.
Maitsev šokolaadisufflé (12 eurot),ujuv saar (8 eurot) ja Landes tourtière (11 eurot) lõpetavad selle prantsuse-prantsuse lõunasöögi, mis on sama mõnus kui pühapäev vanaema juures.
See test viidi läbi professionaalse kutse raames. Kui teie kogemus erineb meie omast, palun märkige see kommentaarides.
